Eesti mees ja tema trauma keha läbi aja

1918

    Aasta 1918 loob meie ette kujutise kellestki, keda võib nimetada tegude meheks. Ta suhestub maailmaga eelkõige läbi asjade, mida ta teeb, ehk tema ettevõtmised defineerivad teda. Tähtis on tema töö, mitte see, kes ta ise on. Näen mehes tugevalt fikseeritud traditsioonilisi väärtusi, mille järgi ta oma elu seab. Mees on enda perekonna mudelis leiva teenija. Ta eeldab, et ka teised enda rolle täidavad ning perekonna, ehk tema väärtusi kõrgelt hoiavad ning austavad.                      

     Esimese ajastu meest defineeriv trauma on seotud sellega, et lapsekasvatuses puudus sellel ajastul piisav emotsionaalne kontakt vanema ja lapse vahel. Põhirõhk oli füüsiliste baasvajaduste täitmisel, võimaluste piires, ning suure vaesuse puhul oli ka see puudulik. Lapsed ei kogenud üles kasvades püsivat emotsionaalselt sidet ja lähedust, ning seetõttu ei arenenud neis välja kontakt enda emotsioonidega. Nagu me tänapäeval teame, tekitab see palju traumasid, mis hakkavad ennast välja mängima kogu ülejäänud elu jooksul: oskamatus tundeid reguleerida, nendega olla, neid endast läbi lasta, mõista nende tähendust, tunnete allasurumine, emotsionaalne tuimus, häbi jne. 1918 aasta mees on kasvanud üles peres, kus ta lapsena tundis, et pole armastatud ja tema emotsionaalsus on maailmas täielikult mitteaktsepteeritav. Suur osa tema isiksusest jäi välja arenemata ja tema trauma lükkas ta kohta, kus ta asendas emotsionaalse puudujäägi materiaalsete väärtustega. Ta õppis ennast väljendama läbi väärtuste, mis sellel ajastul aktsepteeritavad olid. Selle Eesti mehe emotsionaalsus on traumeeritud sellisel moel, et ta ei tea enda ega seega ka teiste tunnetega arvestada. Ta on muutunud tuimaks. 

    Teine ajastu meest defineeriv trauma on seotud väljendamata jäänud tõe ja arvamustega. Mehes oli poisina potentsiaal näha olukordi läbi uudse perspektiivi, kuid tema arvamustele ja isiklikule tõele ei tehtud ruumi. Talle sisendati, et ta ei tea midagi, niikaua kuni poiss seda uskuma jäi. Sellise käitumisega ühtlasi suruti alla ka mehe individuaalsuse areng, muutes ta rohkem sõltuvaks välistest teguritest. Ta muutus abitumaks ning laskus ohvri rolli. Rolli, kus alati oli keegi targem ja autoriteetsem. Mees pani enda usalduse riiki, tööandjasse ja ideaalidesse, mille sai enda vanematelt ja kultuurist, kus üles kasvas ja oli fundamentaalselt hirmunud ja umbuskne kõige võõra ees. Seda põhjusel, et kõik võõras või uus, mille mees ise lapsena maailmasse oli toonud, ei olnud leidnud tunnustust, oli saanud maha surutud või karistatud. Kui me sinna maailma, kus Eesti mees elas 1918. aastal tooks sisse kiired muutused, tehnoloogia sellisel kujul nagu meie tänapäevamaailmas seda näeme ja kogeme, siis see 1918 aasta ühiskond hülgaks sellised uuendused ning näeks seda väga lõhkuva ja kohutava jõuna. Sarnaselt, nagu meie tänapäeva ühiskonnas on inimesi, kes vanadest ajastusse enam mittesobivatest väärtustest kinni hoiavad ning on väga reaktiivsed kui keegi teistmoodi väärtuste põhjal otsuseid teeb. Inimeses peab olema teatud energeetiline voolamine, naturaalne areng ja avatus, enne seda, kui uuendused materiaalsel tasandil kuju saavad võtta ja meie eludesse terviklikul kujul integreeruda.

     Kolmandana toon välja trauma, kus oleme silmitsi pisikese lapsega, kes on süütult midagi loomingulist, toredat, mängulist ette võtnud, kuid selle eest on teda rängalt karistatud. Ta suruti lapse rollist kiirelt välja, veel enne, kui ta tegelikult selleks valmis oli. Tema isiksus ei saanud täiskasvanuks areneda loomulikul moel, selle asemel pidi ta enda sisemise lapse hülgama ja alla suruma ja võtma täiskasvanu kuju. Selline mitteorgaaniline järsk lapsepõlvest välja astumine blokeerib mehe hilisemas elus inspireeritud ettevõtmiste manifesteerimise.

    1918 aasta mehe emotsionaalne keha hoiatab teda, et ta ei paneks ennast uutesse olukordadesse. Et ta ei ehitaks uut maailma, vaid vana maailma, milles on teatav kindlus ja turvalised kogemused.1918 aasta Eesti keskmine mees on kui metafoor puuriloomale, kes oma maalapikese peal automaatprogrammil sissetallatud teed pidi kõnnib. Ta pole kunagi päriselt vaba olnud ja ei tea, kui suur osa maailmast ning võimalustest eksisteerib väljaspool tema piiratud perspektiivi. Mees näeb, et tema perspektiiv on ainuke päris versioon maailmast, mis on olemas ning valemit muuta pole võimalik. Elu pole mäng, vaid tõsine ettevõtmine, kus riskid on hirmutavad ja ei tasu ennast ära. Selle ajastu mehes on sügav rahulolematus ning arusaamatus selle üle, kus tema viha ning probleemid tegelikult alguse on saanud. Temalt on justkui ära võetud üks või teine asi, mis kõik võib materiaalsel tasandil tõde olla, kuid emotsionaalsel tasandil algavad muutused alati reaktiivsuse teadlikust muutmisest. Enda mõtete, uskumuste ning emotsionaalsete reaktsioonide, instinktide, programeeringu muutmisest. Seejärel materiaalne maailm järgneb. Nii nagu peegel, millest ennast vaadates ei näe me enne naeratust, kui ise selle enda näole loome. Selle ajastu mehel puudub võimekus ja paindlikkus oma perspektiivist välja saada.                                                          

1969

    1969 aasta valisin sellel lihtsal põhjusel, et ta jääb enamvähem täpselt kahe teise valitud ajastu mehe vahele, ning tema olemuse mõistmine aitab meil paremini mõista 2021 aasta meest. 1969 aasta mees on kollektiivsel tasandil keegi, kes ootab käsku targematelt, kellele on antud võim. Temas on kõvasti rohkem kaassõltlaslikke jooni, kui 1918 aasta mehes. Vaatamata sellele, on temas ka üllatav kergus. Elu tundub lihtsam. Tema õlul on vähem vastutust. Ta unistab paremast tulevikust, kus on olemas see, mis praegusest on puudu. Probleem on ainult selles, et tal ei ole õrna aimu, kuidas sinna saada. Mis puudutab kodu, siis suhted laste ja naisega on paremuse poole liikunud, rohkem on lähedust. Kui varem oli see mõeldamatu, siis nüüd on naisel okei mehega tülitseda ja enda õigust taga ajada. Isegi mees paika panna, kui too enda koduseid kohustusi on eiranud või mingil moel valesti on käitunud.              

    Vaadates esimest traumat, mis 1969 aasta meest defineerib, näen seda, et ta tunneb, et ta pole vajalik. Teda ei taheta. Tal ei ole konkreetset eesmärki, mille poole pürgida. Tal on tema pere, kuid midagi suurt on siiski puudu. Ta on kaotanud enda motivatsiooni elada täisväärtuslikku elu. Kõik on hall ja üksluine. Ühest päevast järgmisesse eksisteerimine. Reaalsus, millest ta parema meelega ennast eraldaks, kuid vaatamata parimatele püüdlustele on ta sellega siiski jälle ja jälle silmitsi. 1969 aasta mehes on tunne, et midagi päriselt ei loe. Ta on muutunud ükskõikseks oma suhtumisega maailma asjadesse. Pole motiveeritud korralikult enda tööd tegema või midagi uut maailma looma. Ta teeb täpselt nii palju, kui temalt nõutakse ja seda ka tihtipeale läbi vastumeelsuse. Midagi ei lähe ta ümber paremaks nii või naa, milleks siis pingutada?

    Selline eesmärgitu olemine toob mehesse ka positiivseid muutusi. Ta õpib rohkem olema siin ja praegu kohal. Tema empaatiavõime saab ennast tänu sellele rohkem avada. Mees näeb paremini, mis ta ümber suhete tasandil toimub. 1969 aasta mees mängib enda lastega ja suhtub nende üleskasvatusse vabamalt kui eelmise ajastu mees. Ta laseb neil üles kasvades rohkem enda aja peremehed olla, luues sellega keskkonna, kus lapsed saavad oma individuaalsust arendada ning see on mehele okei, kui ta lapsed teistsuguseid väärtuseid hoiavad, kui tema. Ta ei oma tunnelvisiooni läbi selle, et kogu ta elu tiirleb mingi ühe konkreetse nägemuse ümber maailmast, milleni ta elus jõudma peab. Ta on enda perspektiivist vaadates silmitsi olukorraga, kus vanema põlvkonna ideaalid ei vasta enam reaalsusele. Neid pole lihtsalt võimalik ellu viia, kuid samal ajal pole temas veel välja kujunenud uut maailmavaadet.

    Teisena näen traumat, kus tunnetan tugevat kõri blokki, mida uurides leian teistes energiakeskustes infot selle kohta, millega tegu. 1969 aasta mees tunneb ennast väärtusetuna. Selle haavaga olles ta ei tunne, et väärib teiste inimeste armastust ja et ta kuulub kuhugi. Kedagi ei huvita see, kes ta päriselt on ja kuidas saakski, kui see, kes ta päriselt on, on mitte keegi. Ta ei saa väljendada enda vajadust olla väärtustatud. Pole midagi väljendada või kedagi, kellele seda väljendada. Et selle tundega toime tulla, valib ta mitte sellega kohal olla, vaigistades seda ja ka palju teisi tundeid, mis temas aeg-ajalt üles tulevad. Ta teeb seda pidevas liikumises olemisega, mille hulka kuulub ka laste ja naisega olemine. Midagi koguaeg tehes on ta tähelepanu mujal. Mõistus ja keha on haaratud teistest protsessidest. Ta matab oma tunded füüsilise maailma tegevuste alla. See mees ei saa seisma jääda ja endasse vaadata, sest niipea, kui ta leiab ennast kohast, kus ta hakkab tundma seda, mis ta sees päriselt toimub, ei tule ta sellega toime ja tema maailm hakkaks justkui kokku kukkuma. Selle vältimiseks hakkab ta jälle liikuma.

     Kolmanda defineeriva traumana näen ma suuri kahtlusi selle osas, kuidas mees enda ümber toimuvasse suhtub. Üles kasvades programeeriti teda maailma nägema läbi kindla filtri, kuid illusioon sellest on tasapisi lagunemas. Mees kahtleb selles, mis on õige, mis mitte ja kui midagi on õige, siis mis selle infoga teha? See küsimus vaevab teda ja tekitab eksistentsiaalset kriisi. Ehk peaks ta midagi ette võtma? Aga kelle taha joonduda? Kes on see suur inimene, kes võtaks maailmalt tagasi selle, mis mees tunneb, et temalt ära on võetud? Mees on ise veel liiga hirmul, et midagi reaalselt ette võtta. Suurte otsuste tegemine ning nende taga seismine pole tema teema.   

2021        

           

    2021 aasta mees on muretsev mees. Temas on reaalne hirm tuleviku ees. Ta tunneb, et tema elu sõltub asjaoludest, mis pole tema enda teha. Ta on jätkuvalt otsimas, kes vaigistaks temas olevad hirmud väljaspool teda ennast, kuigi ta on rohkem ise mõtlev ja tema väärtused on rohkem tema omad, kui varasemate meeste puhul. Südames kannab ta osaliselt seda sama valu, nagu 100 ja 50 aastat tagasi, kuid aja jooksul on Eesti mehe haavad siiski progressiivselt tervenenud. Avatud südame ja armastavate tunnete juures olek on täiesti saavutatav, kui ollakse piisavalt turvalises keskkonnas enda kodu seinte vahel. Lisaks on mehel potentsiaal enda uskumusi ja mustreid kogemuse põhjal ümber teha.

    Maailmas on palju asju, mis seda meest vihastab ja mille üle ta protestib. Poliitika, töö, kellegi arvamus, mida ta isiklikult ei jaga, mõni pereliige. Kõik tundub teda solvavat ja tekitab opositsiooni. See mees on ehitanud enda elu ja uskumused pisikese saarekese peale, kus on tema töö ja kodu. Sellest eraldatud turvalisest tsoonist kaugemale nägemine ning teistsuguse maailma aktsepteerimine, mõistmine ja lubamine on 2021 aasta mehe suurim väljakutse. Olles triggerdatud miljonist pisikesest asjast, on ta kaotanud perspektiivi sellest, mis on asjade suurem pilt selle kõige näilise ja esmase all. Mehel on vaja teadvustada, mis on elus päriselt oluline ja seejärel võtta ette samme selle osa üles ehitamiseks läbi integratsiooni, mitte läbi eraldatuse. Tema ülesanne on jõuda teadlikkuse ning mõistmiseni; suurema pildini, mis integreerib reaalsust mitme tahulisemana.

    Esimene trauma, mida vaatan, annab endast märku ekstreemse ärevusena. Selles on paigalseis ja teadmatus selle üle, mis on mehe enda sisemine tõde. Mõneti tundub see ajas tagasiränne 1969 aasta mehe juurde, kuid asjaolud on siiski muutunud. 1969 aastal vaatlesime kedagi, kelle isiklik vägi oli ära võetud ning kes ei teadnud, kuidas seda tagasi saada. Ainuke väljapääs tema tunnete valideerimiseks oli kellegi teise taha seimine, kes tema väärtusi hoidis. 2021 aastal seisab meie ees mees, kes on üles kasvanud või elanud nüüdseks aastakümneid ühiskonnas, kus enese väljendamine on olnud suhteliselt turvaline ettevõtmine. Mees on enda arvamustega valjem, jõulisem, enesekindlam. Seda enese väljendamise võimalust kasutab ta ära sellise õigluse jalule seadmiseks, mis vastab tema ja ainult tema enda maailavaadetega. Ta ei räägi inimkonna eest tervikuna, vaid on eraldatud traumade ning programeeringu tulemusena enda maailmavaate nurgakesse, kus tal tegelikkuses puudub võim fundamentaalseid muutusi teha.

    Teise traumana, mis meest defineerib, näen kuidas ta pisikese lapsena on teiste laste grupist välja jäetud. Ta pidi ennast muutma, et taas ülejäänud grupiga kokku sobituda. Suruma maha endast aspektid, mis ei sobitunud grupi väärtustega kokku. See on nagu liivakasti versioon sellest, milliseid seisukohti, mõtteid ja uskumusi ühiskonnas on õige hoida ja milliseid mitte. Kõik, mis erines, polnud aktsepteeritav ja sellel olid oma tagajärjed. Enda allasurumine eesmärgiga kuuluda paneb meest sügaval sees tundma, et muud valikut pole kui loobuda iseendast, oma autentsusest, et olla teistega. Või olla üksi. Teisest küljest süüdistab ta ennast kõiges, mis juhtus ja näeb, et ta polegi paremat väärt. Tema oli see, kes ei kuulunud, mitte teised. Ta tunneb, et pole piisavalt hea ja osav. Pole õppinud ühte või teist asja. See, mis temast puudu on, ei ole parem elu või võimalused, vaid tema enda autentne mina ja selle väljendamine. Julgus olla enda nägu. Kui mees oleks lapsest peale olnud aktsepteeritud sellisena nagu ta enda sünnipärane disain ette nägi, oleks temas vähem viha ning ta suudaks läbi kerguse ülejäänud maailma erinevusi aktsepteerida just nii nagu teda aktsepteeriti.

    Fundamentaalsel tasandil tunneb 2021 aasta keskmine Eesti mees ennast taas ohustatuna. Maailm on kiires muutumises aga tema ei ole. Ta tunneb ja kardab, et keskkond, milles ta elab, muutub tundmatuseni ning selle tulemusena jääb mees taas üksi. Täpselt nii nagu see tema lapsepõlves juhtus. Ta ei usu, et temas on piisavalt ressurssi keskkonna loomiseks, milles ta ise elada tahaks. Ta ootab, et keegi teine pakuks talle selle võimaluse. Mees ootab, et tema enda väärtus kukub talle lihtsalt sülle, ning see, et seda ei juhtu, teeb ta sügavalt õnnetuks, tekitab masendust ning võtab eluisu.

    Kolmanda traumana näen kedagi, kellel ei lubata olla emotsionaalne. Kui ta näitab enda pehmemat poolt ja vajab hoidmist, saadakse selle peale pahaseks. “Ega sa beebi pole.” Poiss on sunnitud varakult õppima väljendama endast seda, mis on tugev ja varjama seda, mis on haavatav. Ka eelnevatel meestel oli see trauma, kuid praegusel ajal väljendub see rohkem mehe ideaalis, mida ühikonnas hoitakse õigena, ja vähem ellujäämise küsimusena. Ühiskond survestab mehi olema tugevad ja emotsioonid lihtsalt ei ole osa sellest. Vähemalt mitte emotsioonid, mis demonstreerivad haavatavust. Tegelikkuses aga limiteeritakse sellega mehe empaatiavõimet ja selle arengut. Kui me ei lase endid kogeda ja mõista emotsioone nende täisspektris, siis kuidas peaksime ära tundma, mida inimesed meie ümber tunnevad? Tihtipeale on need äratundmatud emotsioonid need samad, mida mehel kogeda ei lastud. See trauma ei ole ligilähedaseltki ainuke, mis selle mehe empaatiavõimet piirab, kuid on üks olulisi mõjutusi, mis tänapäeva keskmist Eesti meest on kujundanud.    

    Võime praeguses ühiskonnas leida lisaks tänapäeva keskmisele mehele ka eelmise kahe mehe kaja. Eelmistest Eesti meestest esimene on tänapäeval rollis, kus ta on ümbritsenud ennast organisatsioonide ja inimgruppidega, mis hoiavad vana maailma traditsioone ning maailmavaateid. Ja teine eelmine Eesti mees on tänapäeval inimene, kes teeb tööd, mis ei motiveeri teda. Ta teeb seda oma vastumeelsusest läbi surudes, sest ei näe muud väljapääsu. Ta on selle osa elust lihtsalt omaks võtnud ja sellega kohanenud, maandades pingeid pidutsedes. See lubab tal enda tunded ajutiselt kõrvale panna ja maailma helgemat poolt näha. Kuid iga kord, kui nädalavahetus läbi saab, on kõik vana taas tagasi ning midagi pole muutunud.

    Tänaste sündmuste ees on maailm 2021 aasta mehe väärtused lahti kangutanud. Ühiskonnas on selgelt näha, et võidab see, kes on valjem, tugevam. See, kes on rohkem hai, kui teised. Sellisena näeb ka 2021 aasta mees ühiskonda, püüdes jõuda läbi enda maailmavaate pealesurumise enese väestatuseni. Praeguse seisuga soovib ta olla hai, sest ta näeb seda ainukese võimalusena, kuidas saada maailmalt seda, mida ta tahab. Ainuke probleem on, et see pole päriselt mehe loomuses. Tema empaatiavõime on selleks liialt arenenud ning sellist strateegiat kasutades teeb ta lõpuks endale hoopis haiget. 

    2021 aasta mees on silmitsi väga suure väljakutsega saada teadlikuks enda ja teiste olemusest läbi enese tervendamise. Tänapäeval teavad paljud meist, kuidas enda tundeid on võimalik ümber teha vaadates nende tekkepõhjuseid. Niimoodi teadvustades on mehel võimalik samm sammu haaval välja tulla haavadest, mustritest ja paradigmadest, mis eelkäijad talle pärandasid. See on ka tulevik, mida näen juhtuvat keskmise Eesti mehega. Siinkohal peame aga teadvustama, et oleme kõik sellel teekonnal vahel kõrvale juhitud. Ei saa alahinnata tänapäeva tehnoloogilist keskkonda, millega me kunagi varem ei ole silmitsi olnud ja tänu millele kogu meie ühiskond kollektiivina seisab igapäevaselt väänatud tõdede mõjuväljas. See, mis meis on ühine, on meie emotsionaalsus. Kuid niipea, kui me anname ühele või teisele emotsioonile kuju, lõhestame ühiskonna tükikesteks, kus kõik seisavad enda saarekestel ning visioon ei toimi. Varemalt võis seda ignoreerida, seistes enamuse seljataha, kuid tänaseks on killustatus nii suur, et see ei toimi. Meie eesmärk võiks selle asemel, et kõiki sarnasemaks teha, olla see, et üksteist paremini mõista. Loodan parimat ning usun, et meie hulgas on palju inimesi, kes näevad täna ja saavad nägema maailma ilu ja armastust, kui emotsiooni, mis meid vabastab ning ühendab. Nähes üksteise erinevusi, mitte kui lõhkuvat jõudu, vaid väärtust, mis rikastab meie ühiskonda. Me ei ole seal veel täna, aga meil on võimalus see maailm luua, alustades endast. Esimesest sammust, mis meile on tõeliselt kättesaadav ning tehtav. Niimoodi iseendale lähemale liikudes, ennast rohkem aktsepteerides, ja oma energia suunamises teadlikke valikuid tehes, on võimalik luua senisest palju rahuldustpakkuvam ja täisväärtuslikum elu meile kõigile.